Ajalugu: Vesilennukite angaarid ja kogu Lennusadama kompleks ehitati aastail 1916-1917 Esimese Maailmasõja eelse Peeter Suure Merekindluse osana. Angaarid ehitas ja projekteeris Taani firma Christiani & Nielsen, projekti juhiks oli Herluf Trolle Forchhammer ja konstruktoriks Sven Schulz. Tõenäoliselt maailma esimesed suuremahulised, 50 x 100 meetri suuruse põhiplaaniga angaarid, mida sildavad kolm ühteliidetud raudbetoonkoorikust kuplit, igaüks neist tugede sammuga 35 x 35 m, paksus harjal on 8 cm ja tugede juures 12 cm, olid mõeldud tolleaegsete ka kõige suuremate vesilennukite majutamiseks. Kui 1917.a. novembris tuli käsk sõjategevuse tõttu ehitustööd lõpetada, jäi nii mõndagi esialgses projektis sisalduvast tegemata. Kahjuks pole ka enam võimalik algset ja komplekset dokumentatsiooni leida, sest 1943.a. hävis tulekahjus firma Christiani & Nielseni arhiiv nende Kopenhaageni peakontoris. 1919.a. jaanuari alguses võeti Eesti kaitseväe poolt kogu Lennusadam üle ning sama aasta märtsis loodi siin Merelennurühm. 1920. aastate keskpaigaks oli kogu sadam koos hoonete ja angaaridega lõplikult valmis ehitatud. 1940.a. juuni lõpus läks kogu ala Balti Punalipulise laevastiku käsutusse ning peale sõda toimetas siin nii sadama abilaevastik kui ka Balti Laevastiku Ehitusvalitsus. 29.12.1989 moodustati ENSV Ehituskomitee juurde riiklik väikeettevõte “Sek”, kellele anti üle territoorium aadressil Küti 17, kus paiknesid ka angaarid. Siit said alguse aastaid kestnud erinevatele omanikele kantimised ja võõrandamised, mida ei peatanud ka valitsuse korraldus 05.10.1993, millega anti sõjaväelinnak üle Kaitseministeeriumi haldusesse. Lõplik riigi võit Lennusadama ebaseaduslike valdajate üle jõustus alles vastavalt Riigikohtu otsusele 2006.a. juulis. |
|
