1913-1945

1913.a. lõpus alustati Peeter Suure Merekindluse osana rajatava lennujaama ehitamise uurimistöödega merekindlusest (praegune Patarei) mõnisada meetrit Paljassaare poole, kuhu eraldati ka 6000 ruutsülda  maad. Juba eelnevalt oli naaberkrundil alustatud Noblessneri laevatehase ehitamist ning vastavalt 1911.a. novembris Nikolai II poolt kinnitatud  Tallinna kaitserajatiste põhiprintsiipidele ja plaanidele kavatseti rajada kaks ühesugust ja teineteise kõrval asetsevat angaaridekompleksi. Polkovnik Aleksandr Jaron, kes oli pandud vastutama kavandatava ehituse sujuva kulgemise eest saatis 1916.a. märtsi algul üheteistkümnele kohalikule ja välismaa firmale kutsed osaleda angaaride projekteerimise konkursil, mida siis veel tagasihoidlikult raudbetoonist kuurideks nimetati. Johtuvalt maailmasõjast olid tähtajad väga lühikesed, sest  pakkumisi sooviti juba märtsi lõpuks ning ehitamine pidi algama vahemikus 15.aprill kuni 1.juuni 1916. Nii kiiresti siiski ei läinud ning alles 29.aprillil  toimunud nõupidamise käigus valiti pakkumiste seast välja Taani firma Christiani & Nielsen  poolt esitatud projekt (projekti juhiks Herluf Trolle Forchhammer ja konstruktoriks Sven Schulz), mis nägi ette kolme koorikbetoonist kuplit põhiplaaniga 50 x 100 meetrit. 9. juunil valiti ehitajaks samuti firma “Christiani & Nielsen”, kellel oli teatav eelisasend, sest omas Peterburis oma esindust ning oli tegev ka Noblessneri ellingu ehitamisega.  5. juulil 1916.a. alustati, siis juba ametlikult Tallinna Vesilennujaamaks nimetatud objektil tegelike ehitustöödega ning paralleelselt angaaridega käis ka sadamamuulide rajamine.

13.10.1917 tuli käsk seoses sõjategevusega ehitustööd lõpetada aga õnneks olid angaarid selleks ajaks peaaegu valmis (puudusid suured lükanduksed, kaldtee lennukite veeskamiseks ja põrandal polnud laudadest katet)

1918.a. novembri lõpul leiti angaaridest sakslaste poolt maha jäetud vesilennuki Friedrichshafen FF 41 A lennukõlbmatu vrakk. Allesjäänud lennukist ja teistest osadest sai hiljem peale kapitaalremonti Eesti öhujöudude lennuk nr. 1

9. jaanuaril.1919 koostati kaitseväe ametnike poolt angaaride ja Lennusadama ülevõtmise akt.

13.03.1919 loodi Merelennurühm.

1921 lõpetati poolelijäänud 2 - korruselise kasarmu ehitus, kus hakkas paiknema Lennukool.

1922 lõpetati ümberehitus, misjärel sai endisest garaazist staabihoone, alustati angaaride ette vettelaskmissilla ehitust ja toodi kasarmusse õppejaoskond (kuni 1927.aastani)

1930.a. septembrist alates paiknes Lennusadamas Õhukaitsestaap, ülem kolonel Richard Tomberg. Kasarmut jagasid omavahel Õhukaitse Suurtükiväegrupp ja Üksik Merelennusalk. Angaarides hoiti peale vesilennukite veel suurtükke, erinevaid sõidukeid ja Auto – Tankirügemendi tagavaragrupi tehnikat.

5.07.1932 moodustati Üksik Merelennusalk, mille kasutuses oli 4 Hawker Hart`i ja 2 Avro 626 vesilennukit. Angaaride maa-ala, rahvakeeles Lennukasarmud remonditi põhjalikult samal aastal. Kogu kõnealust maa-ala kutsuti ka Väikeseks – Miinisadamaks.

22.06. ja 18.07. 1940 vormistatud aktidega anti maa-ala sundkorras kasutamiseks NL sõjaväelisteks vajadusteks

24.01.1945 ENSV Rahvakomissaride Nõukogu salajane otsus nr. 010, millega anti sõjaväele 14,2 ha suurune ala Küti ja Noole tn. piirkonnas. Sealtmaalt kuni 1980.aastate lõpuni oli kogu territoorium Balti Laevastiku Ehitusvalitsuse ja teiste sõjaväeosade kasutuses ning sadamas baseerus reidi abilaevastik.