Lennusadama kaipealset kaunistab kollektsioon laevasuurtükke. Teatavasti klassifitseeritakse neid suurekaliibrilisi relvi mitmeti, vastavalt raua pikkusele ja väljatulistatud mürsu, kuuli või granaadi lennujoone kumerusele. Kõige lühema raua ja kumerama lennujoonega relva nimetatakse mortiiriks. Lameda lennujoonega relv on kahur. Eriti keeruline on 16. ja 17. sajandi laevasuurtükkide klassifikatsioon. Lihtsuse mõttes ei tehta igapäevases suhtluses nende vägevate relvade täpsest klassifikatsioonist probleemi ja liigitatakse nad kõik ühise nimetaja – suurtükk – alla.
Meremuuseumi kollektsiooni kuuest eestlaetavast laevasuurtükist on kolm pareminisäilinut Vene 18 naelased relvad. Nende parempoolse tapi otsal on selgesti nähtav kahest ristiasetsevast tähest kujundatud monogramm. Tegemist on tsaar Peeter I nime (Pjotr Aleksejevitš) initsiaalidega – P/A.
Nende kõrval asub suhteliselt halvastisäilinud Rootsi päritolu 18 naelane suurtükk. Tegemist on liinilaeva Tapperheten relvaga, mis leiti merearheoloogide poolt Uusmadala karidelt, kuhu 1790. aastal kinnisõitnud liinilaev selle viskas. Tapperheteni suurtüki kõrval asub üsna halvasti säilinuid relv, mis leiti Tallinna sadama süvendamise käigus 1998. aastal. Selle 9 naelase suurtüki päritolu on veel ebaselge.
Kõige äärmine 3 naelane pareminisäilinud suurtükk pärineb samuti Tallinna sadama põhjast. Seegi relv on Rootsi päritolu. Kõik need suurtükid on dateeeritavad 18. sajandisse, mil relvatööstuses odavam malm kalli pronksi kõrvale tõrjus. Suurtükkide alused (lafetid) ei ole algupärased. Valdavalt olid 18. sajandi suuremad laevasuurtükid ratastel. |
