Poid ja toodrid on üks navigatsioonimärgistuse liike. Navigatsioonimärgistus jaguneb püsimärgistuseks, mis koosneb statsionaarsetest rajatistest nagu tuletornid, tulepaagid ja päevamärgid; ning ujuvmärgistuseks nagu tulepoid, poid ja toodrid, mis paigaldatakse veeteedele navigatsiooniohtude tähistamiseks. Nii poid kui ka toodrid on ankurdatud põhjale ja tähendusekohaselt värvitud. Erinevaid värviskeemide süsteeme on läbi aegade olnud kokku ca 30. Tänapäeval on ülemaailmselt kasutusel IALA (rahvusvahelise tuletornide assotsiatsiooni) juurutatud lateraalmärgistus (eri kontinentidel küll 2 erinevat süsteemi) ja kardinaalmärgistus. Lisaks on praegu ja varasematel aegadel enamgi kasutusel erimärgistusega poid ja toodrid näiteks eraldiseisva ohu tähistamiseks, karantiini- või muu eriotstarbega piirkondade markeeririmiseks ning ka riigipiiri tähistamiseks. Poid jagunevad omakorda oma kasutuskoha ja –tingimuste järgi. On selge, et avamerel kasutatavad ja nn jääpoid peavad oma konstruktsioonilt ja materjalidelt olema vastupidavamad kui poolkinnisel reidil või sisevetel kasutatavad. Valmistati nn suuri merepoisid, nn keskmiseid merepoisid jne. On olemas eritüübilised jääpoid. Reeglina võetakse poid jää tekkimisel oma kohtadelt ära. Ka jõgedel-kanalites ja järvedel tarvitatavad poid erinevad sageli oma konstruktsiooni ja kuju poolest, mis põhjustatud erinevatest veekogude sügavustest ning hüdroloogilistest tingimustest. Toodeti ja paigaldati nn suuri järvepoisid, nn väikesi järvepoisid jne. Tulepoid on varustatud kindla karakteristikuga märgutulega, mis 20.saj. esimesel poolel oli valdavalt atsetüleengaasil toimiv latern; tänapäeval saavad poilaternad toite akudelt. Peale II maailmasõda ilmus poide varustusse ka reflektor raadiolokatsiooniks. Eriti vanemal alal oli osa poidel ka heliseade (kell, sireen, vile). Varem kasutati poi või toodri tipus tema tähendust märkivat topimärki või korvi. Tänapäeval on kogu süsteemi seose visiuaalse navigeerimise osatähtsuse vähenemisega praktikas lihtsustatud. |
